Viimane päev Gruusias 2011
kalaaa
[info]anaby
25. juuli 2011

10. päev Georgias

Aeglane hommik. Sõin tavapärast hommikusööki. Läksin mõnusalt jaheda metrooga linna ja sain kokku M-ga Liberty Square juures. Edasi sealt suundusime Afrikasse. Sinna jõudes mängisime poistega kaarte, tegime keelelisi nalju, lapsed tegid minu kaameraga pilti. Saak oli ligikaudu 250 pilti - pole paha!

Kui hakkasime ära minema, siis ütlesime kõigile headaega. Ukse peal tuli üks õpetaja, kes meiega koos oli Tbilisi mere ääres, ja ütles, et tal on nii hea meel, et tüdrukud on nii head tööd teinud. Kõik on väga kena ja hea. Ma olin väga rõõmus seda kuuldes, sest nad on nii tublid ja head inimesed, ja ma teadsin, et nad seda kõike südamega tegelikult teevad. Minu väiksed inglid, Mx3 and Tx1.

~*~*~*~

Läksime bussi peatusse ja tundsin, kuidas pisarad kurku tulevad. Mida edasi, seda rohkem. Mul oli neid nii kahju sinna jätta... tahaksin kauemaks jääda. Tahtsin nendega kauem olla. See oli mu esimene mõte. Teine mõte oli tagasi joosta ja neid kõiki kallistada. Ma olin neid näinud vaid paaril korral. Mõnel päeval. Me puutusime kokku nii vähe. Hoolin neist väga.

Ma loodan, et ma kõiki neid veel kunagi näen, sest jutud käivad, et lähiajal võidakse see lastekodu üldse sulgeda, ja siis on kaks varianti, kas uude lastekodusse Aspinsasse, 300 km Tbilissist, Türgi piiri lähedale või asendusperedesse, keda väga palju pole. Mis saab nendest, kellel pole kedagi siin maailmas. Pole perekonda. Ma olen kurb. Enda ja nende pärast. Aga elus juhtub igasugust.

Tulime ära ja bussis nutsin. Ja metroos nutsin.

Kaks poolakat olid meie juures, Adam ja Alexandra. Adamil oli väga paha olla ja M läks talle arsti otsima. SIis viidi Adam haiglasse paariks tunniks ja nüüd oleme lihtsalt siin.

Ma ei oskagi ausaltöeldes midagi rohkem kirjutada.
Ma teadsin, et mu reis lõppeb täpselt sel ajal, mil lõppeb, aga mõnes mõttes ikkagi lootsin, et see kestab kuidagi kauem. Kuigi siin on päevad pikemad kui Eestis. Intensiivsemad.

Ma olen kurb, sest pean siit minema, aga ma olen täiesti kindel, et tulen tagasi.
Täpselt samamoodi nagu olin kindel, et tulen siia veel selle suve jooksul uuesti.

Ja nii ongi.
Olen täiesti kindel.

Aga ma ei saa rohkem kirjutada, sest muidu pisarad hakkavad jälle tulema.

Musid ja kallid.
L.

PS! Kutse rõdule. Meie viimane siin olek. Lähen.

Teekond / A Journey
kalaaa
[info]anaby

Ta valis ise endale selle teekonna, selle simulatsiooni. Ta läks koos väikse grupi kaaslastega teele. Autoga. Teel tuli vastu tanke sõduritega, mänguasju, kes näisid headena, kuid kelle varjus oli peidus kurjust. Nad üritasid elus näida, kuid seda nad olid vaid väliselt. Tegelikult olid nad kõik nukud. Vastu tuli ka lihtsalt mööblit, mis ei liikunud paigast, ei edasi, tagasi - lihtsalt seisis. Ainult et kui neid lükata, siis nad aeglaselt, aeglaselt hakkasid ümber lükkuma... lõpuks krahhina kokku vajudes. Jällegi - vaikuses, muutumatuses.

Tema peamine soov oli leida kulda. Puhast kulda. Ta ei uskunud, et see juhtub lihtsalt ukse lahti tõmbamisega. Nii lihtsalt ei juhtu siin ilmas midagi - kõige eest tuleb ju võidelda ja sõdida, kõige nimel, mida usud. Ta läks üle tankide, üle sõdurite, lükkaski ümber mööblit ja möödus tuimadest mänguasjadest, kes üritasid elus näida. Tema ei üritanud midagi - ta oli, liikus. Edasi, ainult edasi, ei sammukestki tagasi.

Üllatus oli see, talle endale, et ta saigi teekonnaga hakkama - ta läks läbi tuule ja tormi, ta ronis mägedes, ta jõudis tippu. Tipp on vaid metafoor. Lõpus jõudis ta iidse ukseni. Ukse ees seisis vana naine, kes küsis: "Ja mida SINA soovid," teeseldud heatahtlikkusega. Tundus, et hinges soovis ta olla avatud ja hea, kuid päris lõpuni ei suutnud ta seda kunagi - päris lõpuni vaba olla. Ta oli kammitsetud endale valitud rollist - olla NÕID selle kõige algsemas tähenduses. Kuri. Nagu muinasjuttudes.

Mees ei öelnud midagi, vaid lihtsalt läks ja tegi ukse lahti. Kohe kui uks oli avatud, leidis tema seltskonnast üks naine, et puutükikese, mida ta mingil seletamatul põhjusel kogu teekonna jooksul käes hoidnud oli,  ühele küljele oli peale tekkinud kiht kulda. Naine keerutas ja imetles seda, just nagu arutledes iseendaga. Kõik seisid hetkeks imestatuna, isegi nõid, kes enne ei uskunud, et mees selle ukse tagant üldse midagi leida võiks. Seekord näis ta esimest korda uskuvat - jah, kõik ongi (tõepoolest) võimalik.

Võibolla alati ehk mitte sellisel kujul, nagu algul eeldame.

Mees ei osanud midagi väga arvata. Vähemalt väliselt küll ei paistnud, et temaga midagi toimuks - ta lihtsalt... oli. Aga ta teadis, et soovid täituvad. Nad kallistasid.

PS! Tundus, et naine, kes puutükikest hoidis, oli leiu üle vaat et veel õnnelikum kui mees ise. Väliselt. Temas olevad tunded võimendusid ja voolasid temast rõõmuna välja nagu vesi. Tundus, et iga asi juhtub põhjusega.

~*~*~*~

He himself picked this journey for him, this simulation. He went on his way with a small group of companions. With a car. On the way, there were tanks with soldiers, toys, who seemed good-willed, but in whom there was evil, hidden inside. They tried to look alive, but they were so only externally. In reality they were all simply dolls. On their way there were just plain furniture, which did not move at all, not further, not backwards - just stood there. Only then, if they were pushed, then slowly, slowly, they started to fall over... and finally collapsing down. Again - in silence, unchangeable.

 His main wish was to find gold. Pure gold. He didn't believe it would happen as easily as just pulling a door open. Nothing in this world happens that easily - everything must be fought for and to battle with, for everything you believe in.He went over tanks, over soldiers, he pushed over furniture and passed by the dull toys, who tried to look alive. He didn't try to be anything - he just was, he moved. Forward, only forward, not a step back.

It was a surprise, for himself, that he made the journey - he went throught the wind and storm, he climbed the mountains, he made it to the top. The top is just a metaphor. In the end there was an ancient door. There was an old woman in front of the door who asked: "And what do YOU want," with pretended benevolence. It seemed as if she wished to be open and good in her soul, but couldn't completely become it - to be completely free. She was shackled in the role that she chose for herself - to be a WITCH in its indigenous meaning. Evil. Just like in fairytales.

The man did not say anything, he just went and opened the door. Immidiately when the door was opened, a woman from his company found that a piece of wood, for some unexplained cause, which she had carried around the whole journey, had formed a layer of gold on it. The woman turned it and admired it, just as having a discuss with herself. Everyone were standing in amazement for a moment, even the witch, who before did not believe, that the man would find anything behind that door. This time she, for the first time, seemed to believe - yes, everything (truly) is possible.

Maybe not always in the form as we assume at first.

The man did not know what to think of it. Externally there didn't seem anything happening to him - he just... was. But he knew that dreams come true. They hugged.

PS! The woman who held the piece of wood seemed to be even more so happy than the man himself. Externally. The feelings inside her amplified and flowed out of her as joy, just like water. It seemed that everything happens for a reason.


Unenäod
kalaaa
[info]anaby
Nägin päris omapärast unenägu...

~*~*~*~

Üks kivine jõgi, mis voolas vasakult paremale. Millegipärast otsustasin sinna sisse hüpata ja jätsin suure matka seljakoti kaldale koos oma teiste asjadega. Läksin vooluga kaasa ja ületasin ootamatult paar riigipiiri ning olin kuskil kohal, kus pidin välja jõudma. Paraku olid seal ainult zombied ja joodikud. Aga ka maitsvad maasikad, mida ma noppisin ja ära sõin. Vesi lõppes ühes kohas ja edasi jõgi ei voolanud, vaid läks vee alla nagu läbi toru. Kadus lihtsalt kuskile... maapõue. Aga ilm oli ilus, päike säras ja kuigi seljakotist ja asjadest oli kahju, olin ma sündmuste kulgemisega rahul. Olin koos sõbraga.

~*~*~*~

Pärast nägin unes oma ülemust, kes polnud just õnnelik millegi tõttu. Ma mõistsin teda, kuid ajasin oma asja edasi. Sellest tuleb vist õppida... :D

~*~*~*~

Suht nonsense ...

Mul on külmavärinad. :D

(no subject)
kalaaa
[info]anaby
Today I did what I haven't done in a while.

I went for a walk in the sun with J. It was wonderful.

~*~*~*~

Päikeses nii olla ja end laadida päikseenergiaga oli virgastav.

~*~*~*~

Wuthering heights.
Vihurimäe.

Pilk...
kalaaa
[info]anaby
... ütleb vahel rohkem kui tuhat sõna.

Silmad räägivad lugusid.

Silmad ei valeta.

Iga tõmblus, iga liigutus, iga pupilli suurenemine või väiksemaks muutumine räägib dialekti, mida loed nagu teksti ridadevahelt.

Ja see on kõiksee puhtam, avatum ja otsesem jutt, mida tahetakse rääkida. Jutt, mida sõnad tihtipääle ütlemata jätavad või varjatagi püüavad.

~*~*~*~

Sa teed täpselt seda, mida tunned, et pead. Oled enda ja teiste suhtes avatud ja aus. Hakkab juhtuma imesid. Need asjad, millest oled mõelnud hakkavad muutuma tõelisuseks. Kummaline. Tõesti, seda, mida ja kuidas mõtleb, tõmbab sinuni omakorda uusi kogemusi, tundeid, inimesi, situatsioone jms.

~*~*~*~

Silmavaade. See tihti räägibki rohkem.

Üllatus?
Tõde?
Soojus?
Kurbus?
Armastus?
Pettus?
Karmus?
Üksildus?
......
Palju silmavaateid.

~*~*~*~

Üleeile juhtusin otsa vaatama ühele inimesele, keda ma polnud ammu kohanud, kellele pole ammu otsa vaadanud. Me ei tunne teineteist. Kuid me aeg ajalt "kohtume". Kummastav... tema silmades on siirust, mis jutustab lugusid.

Kamina ees...
kalaaa
[info]anaby
Istun siin, pisikese, kuid sooja, hõõguva, kuumava kamina ees. Tunnen, kuidas jalatallad, mis kamina poole sirutavad soojemaks ja soojemaks muutuvad. Laptop süles, toksin arvutisse ja internetiavarustesse oma mõtteid ja tundeid, lootusi.

Meenub üks jutt, mida kuulsin ühtsuse, armastuse ja koosolemise vajalikkusest:
Väike küla. Kogukond. Kirik. Igal pühapäeval kohtuvad külainimesed kirikus. Mingi hetk hakkab üks mees järjest tihemini puuduma. Kirikuõpetaja otsustab ühel päeval teha külaskäigu mehe koju, et veenduda, et temaga ikka kõik korras on. Külas olles istuvad mees ja kirikuõpetaja kamina ette ja ei räägi ühtki sõna. Nad istuvad ja lihtsalt vaatavad tuld. Siis läheb kirikuõpetaja minema. Järgmisel pühapäeval ei tule mees ikkagi kirikusse. Kirikuõpetaja otsustab uuesti meest külastada. Ta läheb tema juurde, nad istuvad jälle kamina ees, sõnakestki rääkimata. Enne lahkumist lükkab kirikuõpetaja ühe söe teistest eraldi ja lahkub. Mees jääb ikka kamina ette istuma. Järgmisel nädalal külastab kirikuõpetaja jälle meest. Nad istuvad tükk aega vaikselt, kuni mees küsib: "miks sa ühe söe teistest eemale lükkasid?" ja kirikuõpetaja vastas: "kui üks süsi teistest eemaldada, siis ta kustub ära. Täpselt samamoodi on inimestega. Kui me oleme koos, siis me oleme tugevad, meie elu tuli põleb tugevalt ja soojalt. Kui me tõmbume eemale, siis meie tuli hakkab tasapisi kustuma." Mees ei öelnud enam midagi. Järgmisel pühapäeval oli ta jälle kirikus.

Aga mina istun siin kamina ees, üksi, ja mõtlen, kui mõnus on lihtsalt niisama olla. Nii mõnus hetk. Lihtsalt mõnus. Kamin. Soojus. Muusika. Öö. Vaikus. Mõnus. Väga mõnus.

Armastus...
kalaaa
[info]anaby
Armastada on vahel valus.

Armastus on täiesti sõltumatu eelistustest ja suhtumistest. Või, noh, vähemalt võiks ju olla.

Täna mõtlesin selle peale, mida ma olen teinud, mis samme astunud, kuhuni jõudnud enda sees, enda ümber elu jooksul. Kes on minu ümber?

Minu ümber on rikkus, soojus. Aga mõnikord valu, kuna tajun...

Nagu teada - enda ja teiste suhtes aus olemine on alguses üks raskemaid asju, kui sa veel ei taipa... või oled taipamas. Pärast seda kui 'oled taibanud', siis on kõik nii lihtne... aga mingi hetk tunned, et läheb raskeks, kuna 'tagasi küll ei taha minna'... aga elul on sulle pakkuda neid hetki, mida ületada, või mille üle rõõmu tunda, või mida hoida, kus kaasa teha ja kus teiste jaoks silmi avada. Miks ka mitte. Aga hetkel on tunne... 'ei, tagasi küll ei taha minna'.

Ma olen võtnud vastutuse iseenda eest.

~*~*~*~

Hetkel on tunne, nagu ta loeks mu mõtteid, jälle. See pole esimest korda. Nii on ennegi juhtunud. See ei ole juhus... meid ühendab miski... miski, mis väljub nähtava maailma piiridest.

~*~*~*~

There's much you don't know about me. There's much I don't know about me.

~*~*~*~

Müstika.
Ma armastan väga oma elu.
Aitäh.

Lihtsus / Simplicity
kalaaa
[info]anaby
Pool õhtut, selg vastu sooja ahjuseina. Midagi oli selles soojuses, mis terve selja lihased üles soendas ja mõnusalt kõditama, seest surisema pani. Midagi muutus mu mõtlemises ja lasin kõigel lihtsalt nö. minna. Ja midagi minus taas avanes... ja tundsin, kuidas tervis läks paremaks ja paremaks... kuigi ma ootasin vastupidist, esialgu.

Asjad pole alati nii nagu nad näivad. Asjad pole alati nii nagu me oleme HARJUNUD neid "vaatama"... neile lähenema.

Avatus.
Kõik viib millegini, kuid avatus...

Mälestused / Memories
kalaaa
[info]anaby
http://www.youtube.com/watch?v=f1tVk-QlBKs

Kuid tahes tahtmata me aeg-ajalt mõtleme olnule, möödunule.

Mäletan hetke, kus ma istusin varasuvisel murul kolme pimeda neiu seltsis ja rääkisin neile järgmise aasta plaanidest. Olin nende õpetaja ja olin lahkumas. Nendest kaks hakkasid praktiliselt kohe nutma, ja lisaks sellele nad kartsid tõsimeeli et nemad on minu lahkumise põhjuseks. Kui ma selgitasin tagamaid, nad mõistsid mind, ma arvan. Kuid see hetk on kuidagi jäänud mind kummitama. Tegelikult olid nemad minu õpetajad iga päev, sest ma õppisin tööl (nendelt) tohutult palju uut... läksin iga päev tööle naeratusega. Koos muutusime. Koos avanesime. Koos imesime teadmisi nagu svammid.

Ma mõistsin ka seda, et lapsed, keda ma praegu õpetan, ei suudaks kunagi oma muresid mulle sellisel moel rääkida, ega minu olulisust nende elus märkida sellest vesteldes. Kuid see ongi vaid üks viis väljendada end. On palju märke, mida jälgida... näoilmed, suhtumine, usaldus, avatus. Kõik see räägib oma salakeeles ja neile, kes oskavad seda lugeda. Ma ei tähtsusta enda olekut, ma olen inimene nagu iga teine. Ma pole mitte midagi nii erilist ja ma tean seda, aga mulle on oluline olla vajatud, olla abiks ja areneda ise kui ka arendada neid, kes on minu ümber.

Põhiline, mis viib edasi, on usk, et on mõtet selle nimel elada, mille nimel töötad, oleskled, tegutsed - eksisteerid. Et see meid inspireeriks, et see meid avaks enam ja enam, et see arendaks meid ja viiks kokku imeliste momentidega, mille eest tänulik olla.

~*~*~*~

Sattusin täna rääkima ühe ammuse tuttavaga ajast, mil olin vabatahtlik ühes Eesti turvakodus, mõeldud lastele. Nii hea oli jälle tõdeda, et tal elus hästi läheb ja et märgid näitavad tema kaootilise elu stabiliseerumisele. Heas mõttes. Elu edeneb. Südamlik, aus ja meeldiv inimene. Ja ma tõsisõnu tunnen uhkust, et ma sain osaks tema elust ühel tema eluperioodil. Ma toetan sind - võid selles kindel olla. Ja ma ei unusta.

Ma vajan seda usku, et me OLEME VÕIMELISED. Läbi kõige on võimalik välja tulla... minevik olgu missugune tahes, kõigest tuleb välja. Ise elame endale elu. Ise teeme valikud. Ise muudame oma nn. "saatust". See saatus on meie endi kätes ja ma looden, et järjest rohkem ja rohkem inimesi jõuavad selle tõdemuseni. Sest meie ise suudame oma olukorda võimaluste piires siiski muuta... ja kui suured piirid on meile seadnud loodus, on teada, kuid need piirid, mis me ise endale seame, on muudetavad.

Ma armastan elu, sest KÕIK ON VÕIMALIK...
Aitäh, meelde tuletamast.

(no subject)
kalaaa
[info]anaby
http://www.youtube.com/watch?v=DUYAWq2gJ5o

You are viewing [info]anaby's journal